12. nädala ülesanne

Eric Raymondi Hacker-HOWTO oli päris huvitav lugemine. Ma poleks arvanudki, et sellise teema kohta on üldse "how to" kirjutatud. :)

Tuleb tunnistada, et ka mina arvasin nooremana, et häkker=kräkker ja häkkeriteks nimetatakse eelkõige pahalasi, kes süsteemidesse sisse murravad ja pättusi korda saadavad. Seetõttu oleks kindlasti hea, kui rohkem ajakirjanikke ennast selle kirjatükiga kurssi viiks.

Usun, et antud kirjatüki väärtus on kõrgem just mitte-häkkerite jaoks, et neid harida üldisemalt häkkerluse kontseptsiooni osas. Nagu Raymond ise ütleb "Olemaks häkker, vajad sa motivatsiooni, initsiatiivi ja võimet ennast harida". Seega peaks üks õige häkker hakkama saama ka ilma how to'ta ning jõudma tekstis kirjeldatud tegevusteni juba iseenesest.

Teisest küljest oleks ilmselt ka kogenud programmeerijal hea endale aegajalt häkkeri põhiväärtusi meelde tuletada. Eriti just seda, mis puudutab suhtumist, kuna ärimaailma bürokraatiaga silmitsi seistes võivad need kergesti ununeda.

Enda kogemusega seostuski eelkõige kaks kirjeldatud teemat. Esiteks mitme programmeerimiskeele oskuse vajalikkus. Kahjuks olen kokku puutunud mitmete programmeerijatega, kes spetsialiseeruvad vaid ühele keelele ning keelduvad ühtegi teist tunnistamast. Äritellija rollis olles ei saa ka otseselt ette kirjutada, millises keeles ärinõuded realiseeritakse, kuid paraku kiputakse arendusel mõnikord lähtuma oma oskustest, mitte parimast lahendusest tellija jaoks.

Teiseks, "ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda". Kahjuks juhtub seda siiski üsna tihti, eriti juhul kui võetakse üle kellegi teise kood ning hakatakse selle peale midagi ehitama. Viitsimatus või soovimatus teiste koodi endale selgeks teha viib selleni, et probleeme, millele on juba lahendus leitud, hakatakse algusest peale uuesti lahendama ning keeratakse ka juba olemasolevas funktsionaalsuses midagi seetõttu vussi.

Seetõttu arvangi, et ka kogenud progejal ei teeks paha aegajalt endale meelde tuletada, miks ta just selle töö/tee on valinud. Kokkuvõtvalt - täitsa huvitav ja hariv lugemine.

11. nädala ülesanne

Kuna olen Flickr'i fotovaramu aktiivne kasutaja ja fänn, siis mõtlesin tutvuda mõnes nimetatud keskkonnas kasutatud Creative Commonsi litsentsiga.

Creative Commons on 2007. aastal asutatud mittetulundusorganisatsioon, mis pakub autoritele lihtsaid vahendeid säilitamaks oma tööde copyright, kuid siiski võimaldab lihtsustatult määratleda nende kasutusjuhud. 2008. aastal oli litsentseeritud töid avaldatud üle 130 miljoni. CC populaarsuse taga on kindlasti ühest küljest ka see, et iga litsentsi juures on lisaks keerulisele juriidilisele tekstile ka nn inimkeeli mõistetav sisukokkuvõte koos tingmärkidega, mis CC lühenditega tuttavale kasutajale kohe kergesti arusaadavad on.

Kõige piiravamaks CC litsentsiks on Attribution Non-Commercial No Derivatives ehk (by-nc-nd) litsents. Inimkeeli tähendab see seda, et tööd võib kasutada, jagada ja kopeerida, kuid tingimusel, et:
1) töö algautorile peab viitama tema poolt sätestatud tingimustel
2) tööd ei tohi kasutada kommertseesmärkidel
3) töö peab säilima originaalkujul, seda ei tohi muuta, täiendada ega edasi arendada.

Vastupidiselt on CC kõige vabamaks litsentsiks tavaline Attribution litsents, mis nõuab vaid viitamist originaali autorile, kuid lubab tööd muuta, jagada, ümber teha isegi ärilistel eesmärkidel.

Minu jaoks oli veel huvitavaks avastuseks, et CC litsentse on kasutanud näiteks Al Jazeera limiteeritud videomaterjali puhul, mis tänu vabale litsentsile on tehtud kättesaadavaks nii uudistekanalitele kui ükskõik millisele huvilisele. Samuti kasutas CC litsentse ka USA Valge Maja Barack Obama valimiskampaania käigus.

10. nädala ülesanne

Intellektuaalomandi hägune iseloom juba iseenesest tingib probleemid, mis tekivad seoses püüdlustega seda kuidagi defineerida, liigitada, kaitsta või piirata. Kuna piraatlusest on igal pool nii palju räägitud, siis mõtlesin pigem paari endale tuttavama näite peale illustreerimaks intellektuaalomandi ja patenteerimise probleeme.

Näide 1. Väike general ignorance fakt teadusajaloost - Alexander Graham Bell leiutas telefoni? Kaugeltki mitte, temal õnnestus lihtsalt olla esimene õnnelik, kellele määrati vastav patent. Tegelikkuses käib tänapäevani vaidlus, kas Bell varastas idee kelleltki teiselt (potentsiaalseid kandidaate on kokku ligi viie ringis, sealhulgas ka Thomas Edison) ning õiguste adekvaatne määramine sellises valdkonnas nii pikkade aastate taha jääbki suure tõenäosusega ületamatuks ülesandeks. Droidid on õnnelikud, sest patendi näol on paberil tõestus olemas, teiste asjasse puutunud leiutajate järeletulevad põlved ilmselgelt mitte.

Näide 2. Muusikatööstuses on selline põnev praktika nagu sample'imine. Äris, mille eesmärk tänapäeval suures osas on võimalikult palju raha kokku ajada, suurendab rahvale juba tuntud meloodiate taaskasutamine tõenäosust järjekordne raadiohitt genereerida. Kui kasutatav sample on laialdaselt tuntud, siis ei saa loomulikult ükski produtsent väita, et tegemist on uue loominguga ning uus hitt toob positiivse külje pealt üldiselt kaasa ka originaalpala müügi suurenemise. See ei tähenda aga, et alati kõik kokkulepped algpala autoriga tehakse. Tuntuim case on siin ilmselt Vanilla Ice'i ja Queeni vaheline dispuut teemal Ice Ice Baby vs Under Pressure. Vähemtuntud lugude või sample'ite mõningase moonutamise puhul võib aga lõpmatuseni vaielda kui mitme noodi kattuvus konkreetses järjekorras on kopeerimine ning kust algab uus looming.

Näide 3. Muusikapalade puhul peaks õige loogika korral autor (ja tema sõbrad ja sugulased) saama mingi tasu iga korra eest kui tema loomingut kuskil esitatakse. Kindlasti on seda lihtsam reguleerida näiteks raadios mängimise või filmide soundtrackide puhul kokkulepitud tasudega, kuid kuidas kontrollida lugude mängimist tantsutrennides või klubiüritustel? Väikese irooniaga võiks siin isegi viidata tuntud filosoofilisele probleemile - kui puu metsas pikali kukub ja keegi seda ei kuule, kas puu kukkumine teeb müra? Teisisõnu ei ole reaalne, et iga muusikapala esitust on võimalik kontrollida või reguleerida ükskõik millise patendi või autorikaitseseadusega.

Selge on see, et intellektuaalomandite peab kaitsma, et andekate inimeste töö ja vaeva ei kipuks nutikama ärilise mõtlemisega vähemandekad inimesed ekspluateerima. Aga täpselt sama selge on see, et kõigi huvisid arvestava ning samal ajal kaitstavast objektist tulenevat kasu (nii rahalise kui mitterahalise) maksimeeriva autorikaitsesüsteemi loomine on kohutavalt raske ülesanne.

9. nädala ülesanne

Minu jaoks oli selle nädala ülesanne alguses üsnagi keeruline, sest olen oma profiililt alati olnud pigem arvuti tavakasutaja ja kasutanud seda tarkvara, mis teadjamad inimesed on mu arvutitesse installinud või soovitanud installida. :) Niimoodi pole mul kunagi olnud otsest huvi ega põhjust süveneda sellesse, kas tegemist on vaba tarkvaraga või mitte.

Täpsemalt uurima hakates selgus, et enda teadmata olen sattunud kasutama päris mitmeid vaba tarkvara tooteid - näiteks Mozilla Firefox, VLC video player, SoulSeek, Avast! ja AVG Anti-Virus viirusetõrjeid. Kuna aga ma ei ole teadlikult kunagi osanud neid sellest aspektist teiste toodetega võrrelda, siis oskan vaid kommenteerida, et töötavad täiesti korralikult ning ajavad asja ära. Viirusetõrjetega pole kunagi probleemi olnud, pigem vastupidi, mõned tasulised programmid on oma pidevate nõudmistega palju rohkem tegelemist vajanud.

Riskides fännide pahameelega julgen ka avaldada oma ebakompetentse arvamuse, et tavakasutaja jaoks ei ole erinevate brauserite vahe nii märgatav, et Internet Exploreriga üles kasvanuna oleks otsest tahtmist või vajadust seda välja vahetama hakata. Pigem kasutatakse ikka seda, millega harjunud ollakse ning kuna nii kooli- kui tööarvutites on endiselt levinuimaks veebilehitsejaks IE, siis enamik kasutajaid lihtsalt ei viitsi midagi muud ette võtta.

Küll aga on mul töö juures samal teemal - erinevate internetibrauseritega - kogemus, kuidas mõnede Javas tehtud rakenduste testimisel on arendajatega lausa vaidluseks läinud - testija leiab bugi, aga arendaja ei suuda seda järgi korrata. Põhjuseks ikka see, et lõppkasutaja kasutab Internet Explorerit ning arendaja ise Firefoxi - ühes nupp töötab, teises mitte.