Intellektuaalomandi hägune iseloom juba iseenesest tingib probleemid, mis tekivad seoses püüdlustega seda kuidagi defineerida, liigitada, kaitsta või piirata. Kuna piraatlusest on igal pool nii palju räägitud, siis mõtlesin pigem paari endale tuttavama näite peale illustreerimaks intellektuaalomandi ja patenteerimise probleeme.
Näide 1. Väike general ignorance fakt teadusajaloost - Alexander Graham Bell leiutas telefoni? Kaugeltki mitte, temal õnnestus lihtsalt olla esimene õnnelik, kellele määrati vastav patent. Tegelikkuses käib tänapäevani vaidlus, kas Bell varastas idee kelleltki teiselt (potentsiaalseid kandidaate on kokku ligi viie ringis, sealhulgas ka Thomas Edison) ning õiguste adekvaatne määramine sellises valdkonnas nii pikkade aastate taha jääbki suure tõenäosusega ületamatuks ülesandeks. Droidid on õnnelikud, sest patendi näol on paberil tõestus olemas, teiste asjasse puutunud leiutajate järeletulevad põlved ilmselgelt mitte.
Näide 2. Muusikatööstuses on selline põnev praktika nagu sample'imine. Äris, mille eesmärk tänapäeval suures osas on võimalikult palju raha kokku ajada, suurendab rahvale juba tuntud meloodiate taaskasutamine tõenäosust järjekordne raadiohitt genereerida. Kui kasutatav sample on laialdaselt tuntud, siis ei saa loomulikult ükski produtsent väita, et tegemist on uue loominguga ning uus hitt toob positiivse külje pealt üldiselt kaasa ka originaalpala müügi suurenemise. See ei tähenda aga, et alati kõik kokkulepped algpala autoriga tehakse. Tuntuim case on siin ilmselt Vanilla Ice'i ja Queeni vaheline dispuut teemal Ice Ice Baby vs Under Pressure. Vähemtuntud lugude või sample'ite mõningase moonutamise puhul võib aga lõpmatuseni vaielda kui mitme noodi kattuvus konkreetses järjekorras on kopeerimine ning kust algab uus looming.
Näide 3. Muusikapalade puhul peaks õige loogika korral autor (ja tema sõbrad ja sugulased) saama mingi tasu iga korra eest kui tema loomingut kuskil esitatakse. Kindlasti on seda lihtsam reguleerida näiteks raadios mängimise või filmide soundtrackide puhul kokkulepitud tasudega, kuid kuidas kontrollida lugude mängimist tantsutrennides või klubiüritustel? Väikese irooniaga võiks siin isegi viidata tuntud filosoofilisele probleemile - kui puu metsas pikali kukub ja keegi seda ei kuule, kas puu kukkumine teeb müra? Teisisõnu ei ole reaalne, et iga muusikapala esitust on võimalik kontrollida või reguleerida ükskõik millise patendi või autorikaitseseadusega.
Selge on see, et intellektuaalomandite peab kaitsma, et andekate inimeste töö ja vaeva ei kipuks nutikama ärilise mõtlemisega vähemandekad inimesed ekspluateerima. Aga täpselt sama selge on see, et kõigi huvisid arvestava ning samal ajal kaitstavast objektist tulenevat kasu (nii rahalise kui mitterahalise) maksimeeriva autorikaitsesüsteemi loomine on kohutavalt raske ülesanne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment