Kuna olen virtuaalmaailmate teemal suhteline võhik ning Second Life keeldus mingitel tehnilistel põhjustel minu arvutiga töötamast, siis otsustasin kirjeldada ühte juhuslikku Facebooki aplikatsioonina töötavat virtuaalmängu/keskkonda/maailma, mida üks mu sõbranna mind kasutama meelitas.
Sorority Life on eelkõige naissoost kasutajatele suunatud mäng, mille sisuks on üliõpilaskorporatsioonis oma reputatsiooni kasvatamine. Iga kasutaja saab endale luua avatari, kus valib endale kingad, riietuse, juuksevärvi ja muu naiseliku nänni. Mängus edasi liikudes koguneb võimalikke kostüüme ja aksessuaare pidevalt juurde ning oma välimust on võimalik jooksvalt muuta, et teistelt kasutajatelt stiilipunkte koguda.
Kõige olulisem on omada palju sõpru, mis määrab ka sinu positsiooni mängus. Oma "mõjukust" kasvatada ja virtuaalset raha teenida saab läbi ürituste korraldamise, mis on samuti väga naiseliku sisuga (a la shoppingutuurid, kostüümipeod) või teiste tüdrukutega "kakeldes" (cat-fight). Iga cat-fighti tulemuse otsustab sinu ja sinu sõbrannade varustatus parimate kleitide, aksessuaaride või autodega.
Esialgu suhtusin (ja suhtun endiselt) Sorority Life'i üsna skeptiliselt, kuna ma ei ole ise kunagi ühegi mängukutsega kaasa läinud, millega tihti Facebookis sõpru pommitama kiputakse. Seetõttu pole ma ka ühtegi inimest üritanud sinna värvata ja ilmselt ei tee seda ka edaspidi. See põhimõte piirab loomulikult ka minu enda progressi mängus, kuid mis seal ikka. :)
Mäng rõhub põhiliselt kõigele, mis naistele peale läheb - populaarsus, riided, aksessuaarid ning osutus hoolimata minu algsest tõrksusest mängima asudes vastikult sõltuvusttekitavaks. Kuigi väga tihe külaline seal ei ole, külastan seda aegajalt ikka eesmärgiga proovida "üritustes" ja minimängudes suuremat skoori saavutada ning peidus olevaid spetsiaalseid kingitusi leida.
Kindlasti ei hakka ma aga mängu peale raha kulutama, kuigi ka see võimalus on Sorority Life'is täiesti olemas. Raha eest on võimalik osta endale punkte, mis aitavad kasutajal mängus kiiremini kõrgematele levelitele jõuda ja seega ka suuremat populaarsust saavutada.
Kokkuvõttes ei ole ka see mäng minus endiselt tekitanud suuremat huvi virtuaalmaailmate vastu ning kulutan ka edaspidi oma vaba aega pigem pärismaailmas kolades. :)
Sunday, October 25, 2009
Friday, October 16, 2009
7. nädala ülesanne
Minu jaoks on kõige paremini töötavaks ja ka kõige kasulikumaks osutunud folksonoomia näiteks kahtlemata fotoportaal Flickr.com, mis langeb muuseas ka kategooriasse "veebid, milleta ei kujuta enam elu ettegi".
Põhiliselt olen kasutanud Flickr tag-ide järgi pildiotsingut reisiplaanide tegemisel. Näiteks on ööbimiskoha asukoha üle otsustamisel väga kasulik eelnevalt vaadata erinevate linnaosade fotosid ning päevaplaane tehes uurida, milliseid vaatamisväärsusi külastada tasub. Inimesena, kes reisidelt ka ise alati tohutult pilte koju toob, huvitavad mind loomulikult ka professionaalsete fotograafide huvitavad vaatenurgad nii tuntud (vasakul) kui tundmatutele objektidele. Samuti on Flickr mul aidanud leida võõrastes linnades ka palju selliseid huvitavaid objekte, mis reisijuhtidesse just väga tihti ei jõua.
Nüüd aga natuke ebaõnnestunuma näite juurde. Kuigi olen igas muus tähenduses filmiportaali imdb.com fänn, siis pean tunnistama, et nende plot keywords loogika on üsna koordineerimatu ning ei leia ilmselt enamiku kasutajate seas laialdast rakendust.
Plot keywordide eesmärgiks on viidata lühikeste märksõnade abil filmi sisule ning võimaldada leida sarnaseid teemasid sisaldavaid filme. Teatud juhtudel võivad muidugi keywordid ka kasulikuks osutuda ("mitte kuidagi ei mäleta selle mustvalge filmi nime, kus tüüp paadiga mööda jõge sõitis") ning märksõnad "Place name in title" või "Actor playing himself" pakuvad ilmselt huvi filmistatistikutele ja -ajakirjanikele või on lihtsalt huvitav neid mööda filmibaasis sorida.
Suurimaks veaks imdb keywordide puhul on aga minu jaoks see, et märksõna ja filmi vahel puudub tähenduslik seos ning kontroll selle üle, kui palju seda objekti/isikut/tegevust film üldse sisaldab. Märksõnad "crushed to death", "disembowelment" või "burned alive" võivad näiteks üsnagi kahtlasele seltskonnale huvipakkuvad olla, olgugi, et need viitavad vastavalt muuhulgas ka Lord of the Ringsile, South Parkile või Super Mario videomängule? Või kes arvaks, et kombinatsioon märksõnadest "teen", "staircase", "name change" ja "rich snob" võiks teid viidata filmile "Titanic"?
6. nädala ülesanne
Kuidas Wikipediat paremaks teha? Võimalikele vastustele mõeldes jõudsin sama küsimuse juurde, mispärast Wikipedia paljudele õpetajatele ja õppejõududele viimastel aastatel peavaluks on olnud - informatsiooni usaldusväärsus. Kuigi olukord on paranenud, siis endiselt pole Wikipedia iseseisvate tööde allikana laialdaselt aktsepteeritud.
Iseenesest mõistan muret. Piiranguteta sissekannete tegemine ükskõik kelle poolt ei tundu paljulubav info õigsuse seisukohalt. Väga spetsiifilistes valdkondades (mille kohta sageli ju õpilased ja tudengid materjali otsivadki) on autoril lihtne sisse kirjutada omapoolset subjektiivsust ning fakte moonutada ilma, et keegi sellest arugi saaks. Ärimaailmas on eriliselt ahvatlev alateadlikult oma toodet promoda ning objektiivsuse kriteerium kerge kaduma.
Teisest küljest teeme sellisel juhul liiga neile sissekannetele, mis on tõesti põhjalikult refereeritud ning pakuvad seeläbi hindamatut infoallikat, millele juurdepääs ilma Wikipediata piirduks raamatukoguriiulitel tuhnimisega. Lugedes näiteks sissekannet Tšernobõli tuumakatastroofi kohta paneb imestama kui detailselt ning kellaajaliselt on kogu sündmus ja selle põhjused kirjeldatud. Artiklile järgnev 127st allikast koosnev kasutatud materjalide nimekiri lubab arvata, et tegemist on tõesti põhjaliku tööga, mille iga väide põhineb ametlikul allikal. Miks piirata selliste artiklite kasutamist õpilastöödes?
Kuidas seega olukorda parandada? Üheks võimaluseks oleks lisada artiklitele nn kvaliteediparameeter, mis põhineb kindlatel kriteeriumitel: autor on valmis avaldama oma pärisnime, refereeringute kontroll, objektiivsuse kontroll. Loomulikult on needki kriteeriumid üsna hägused, kuid artiklite kvaliteedi ja õigsuse tunnustamine lihtsustaks paljude õpilaste ja tudengite elu ning viiks sammu võrra lähemale Wikipedia eesmärgile teadmiste jagamisel kogu maailma inimeste vahel.
Iseenesest mõistan muret. Piiranguteta sissekannete tegemine ükskõik kelle poolt ei tundu paljulubav info õigsuse seisukohalt. Väga spetsiifilistes valdkondades (mille kohta sageli ju õpilased ja tudengid materjali otsivadki) on autoril lihtne sisse kirjutada omapoolset subjektiivsust ning fakte moonutada ilma, et keegi sellest arugi saaks. Ärimaailmas on eriliselt ahvatlev alateadlikult oma toodet promoda ning objektiivsuse kriteerium kerge kaduma.
Teisest küljest teeme sellisel juhul liiga neile sissekannetele, mis on tõesti põhjalikult refereeritud ning pakuvad seeläbi hindamatut infoallikat, millele juurdepääs ilma Wikipediata piirduks raamatukoguriiulitel tuhnimisega. Lugedes näiteks sissekannet Tšernobõli tuumakatastroofi kohta paneb imestama kui detailselt ning kellaajaliselt on kogu sündmus ja selle põhjused kirjeldatud. Artiklile järgnev 127st allikast koosnev kasutatud materjalide nimekiri lubab arvata, et tegemist on tõesti põhjaliku tööga, mille iga väide põhineb ametlikul allikal. Miks piirata selliste artiklite kasutamist õpilastöödes?
Kuidas seega olukorda parandada? Üheks võimaluseks oleks lisada artiklitele nn kvaliteediparameeter, mis põhineb kindlatel kriteeriumitel: autor on valmis avaldama oma pärisnime, refereeringute kontroll, objektiivsuse kontroll. Loomulikult on needki kriteeriumid üsna hägused, kuid artiklite kvaliteedi ja õigsuse tunnustamine lihtsustaks paljude õpilaste ja tudengite elu ning viiks sammu võrra lähemale Wikipedia eesmärgile teadmiste jagamisel kogu maailma inimeste vahel.
Sunday, October 4, 2009
5. nädala ülesanne
Blogimise motiive ning nende lahterdamise võimalusi on väga erinevaid. Käesolev analüüs põhineb eelkõige “minu elu ja muud loomad” teemalistel blogidel hinnatuna läbi vanuselise faktori ning on rangelt üldistav ja subjektiivne. :)
Kuuluvusvajadust rahuldatakse sageli maast madalast oma võsukesele kõigi nende samade asjade ostmisega, mis tema lasteaia/koolikaaslastel juba olemas on. Varasesse teismeikka jõudmisel praegusel tehnoloogiaajastul on lausa kriitiline omada ligipääsu võrgukogukondadele ning messengeridele. Ka blogima hakatakse sageli sellepärast, et kõik teised seda teevad ning sisuline külg on sageli teisejärguline.
Vanemaks saades muutub üha olulisemaks omaenda mina leidmine. Igaüks üritab kuidagi teistest eristuda ning blogist saab sageli koht, kus oma unikaalsust, eripära ning ainulaadseid mõtteid demonstreerida. Selles vanuses võib ka blogosfääris märgata sotsiaalset jagunemist, millest kahte suuremat gruppi järgnevalt ka kirjeldad püüan.
Osa noori kirjutab valdavalt sõpradega hängimisest, shoppamisest, pidutsemisest jms eesmärgiga näidata ennast võimalikult huvitava ja populaarsena. Läbivaks teemaks on mõtteavaldused stiilis “ei viitsinud matat õppida ja sain kahe”, “nädalavahetus oli täielik mällar” ja “selle piffi outfit oli überfeil!”. Ometi on tänapäeva teismeliste kõnepruugiga kursis olemiseks taolistel blogidel hindamatu väärtus. Teine seltskond avaldab peamiselt tumedates alatoonides ajaveebidel oma viimaseid luuletusi/proosatükke ning kirjeldab sissekannetes peamiselt maailmavalu ning seda, kuidas keegi neid ei mõista.
Olenemata blogi sisust on aga mõlema grupi eesmärk ühine – tõmmata endale tähelepanu (ka anonüümset) ning jätta endast maailmasse mingi märk maha. Piirideta internet lihtsustab ka teatud määral noorte elluastumist ning mõttekaaslaste leidmist väljaspool oma tavalist tutvusringkonda.
Oma valdkonna ja sõpruskonna leidnud noorte kuuluvusvajadus saab rahuldatud ka teisi teid pidi ning paljud lõpetavad 20ndatesse eluaastatesse jõudes blogimise hoopiski. Palju otsustavad ka sisu mahukuse poolest vähenõudlikuma Twitteri kasuks. Need, kes blogimist jätkavad, piirduvad sageli oma hobi või huvialaga seonduvate kogemuste kirjeldamisega ja teevad seda võrdselt nii enda jaoks kui teiste pärast.
Nii võib leida palju blogisid, kus autor tegeleb viimaste teatrietenduste või filmide arvustamisega või postitab oma fotokunsti. Kindlasti võib ka selliseid ajaveebe siduda väikese edevusefaktoriga (ma olen nii kultuurne, et käin üle päeva teatris!), kuid see ei ole peaaegu kunagi peamiseks kirjutamise motiiviks. Pigem on sellised blogid ka sarnaste huvidega lugejale suurepäraseks võimaluseks enda jaoks uusi elamusi avastada. Inimestele, kes pole enne 20ndate eluaastate keskpaika jõudes aga veel kordagi blogimisega tegelenud, on tihti motiiviks välismaal õppimine/elamine – blogi pidamine on lihtne ja mugav viis kodustele/sõpradele/tuttavatele endast elumärki anda – sadu ühesuguseid kirju saata ja lugeda oleks ju ka tüütu?
Blogimine on üks osa meie virtuaalelust ning kasvab koos selle taga peidus oleva reaalse inimesega. Mõlemas elus on peamisteks suunavateks jõududeks suhtlus-, kuulus- ja tunnustusvajadus.
Kuuluvusvajadust rahuldatakse sageli maast madalast oma võsukesele kõigi nende samade asjade ostmisega, mis tema lasteaia/koolikaaslastel juba olemas on. Varasesse teismeikka jõudmisel praegusel tehnoloogiaajastul on lausa kriitiline omada ligipääsu võrgukogukondadele ning messengeridele. Ka blogima hakatakse sageli sellepärast, et kõik teised seda teevad ning sisuline külg on sageli teisejärguline.
Vanemaks saades muutub üha olulisemaks omaenda mina leidmine. Igaüks üritab kuidagi teistest eristuda ning blogist saab sageli koht, kus oma unikaalsust, eripära ning ainulaadseid mõtteid demonstreerida. Selles vanuses võib ka blogosfääris märgata sotsiaalset jagunemist, millest kahte suuremat gruppi järgnevalt ka kirjeldad püüan.
Osa noori kirjutab valdavalt sõpradega hängimisest, shoppamisest, pidutsemisest jms eesmärgiga näidata ennast võimalikult huvitava ja populaarsena. Läbivaks teemaks on mõtteavaldused stiilis “ei viitsinud matat õppida ja sain kahe”, “nädalavahetus oli täielik mällar” ja “selle piffi outfit oli überfeil!”. Ometi on tänapäeva teismeliste kõnepruugiga kursis olemiseks taolistel blogidel hindamatu väärtus. Teine seltskond avaldab peamiselt tumedates alatoonides ajaveebidel oma viimaseid luuletusi/proosatükke ning kirjeldab sissekannetes peamiselt maailmavalu ning seda, kuidas keegi neid ei mõista.
Olenemata blogi sisust on aga mõlema grupi eesmärk ühine – tõmmata endale tähelepanu (ka anonüümset) ning jätta endast maailmasse mingi märk maha. Piirideta internet lihtsustab ka teatud määral noorte elluastumist ning mõttekaaslaste leidmist väljaspool oma tavalist tutvusringkonda.
Oma valdkonna ja sõpruskonna leidnud noorte kuuluvusvajadus saab rahuldatud ka teisi teid pidi ning paljud lõpetavad 20ndatesse eluaastatesse jõudes blogimise hoopiski. Palju otsustavad ka sisu mahukuse poolest vähenõudlikuma Twitteri kasuks. Need, kes blogimist jätkavad, piirduvad sageli oma hobi või huvialaga seonduvate kogemuste kirjeldamisega ja teevad seda võrdselt nii enda jaoks kui teiste pärast.
Nii võib leida palju blogisid, kus autor tegeleb viimaste teatrietenduste või filmide arvustamisega või postitab oma fotokunsti. Kindlasti võib ka selliseid ajaveebe siduda väikese edevusefaktoriga (ma olen nii kultuurne, et käin üle päeva teatris!), kuid see ei ole peaaegu kunagi peamiseks kirjutamise motiiviks. Pigem on sellised blogid ka sarnaste huvidega lugejale suurepäraseks võimaluseks enda jaoks uusi elamusi avastada. Inimestele, kes pole enne 20ndate eluaastate keskpaika jõudes aga veel kordagi blogimisega tegelenud, on tihti motiiviks välismaal õppimine/elamine – blogi pidamine on lihtne ja mugav viis kodustele/sõpradele/tuttavatele endast elumärki anda – sadu ühesuguseid kirju saata ja lugeda oleks ju ka tüütu?
Blogimine on üks osa meie virtuaalelust ning kasvab koos selle taga peidus oleva reaalse inimesega. Mõlemas elus on peamisteks suunavateks jõududeks suhtlus-, kuulus- ja tunnustusvajadus.
Subscribe to:
Posts (Atom)