Blogimise motiive ning nende lahterdamise võimalusi on väga erinevaid. Käesolev analüüs põhineb eelkõige “minu elu ja muud loomad” teemalistel blogidel hinnatuna läbi vanuselise faktori ning on rangelt üldistav ja subjektiivne. :)
Kuuluvusvajadust rahuldatakse sageli maast madalast oma võsukesele kõigi nende samade asjade ostmisega, mis tema lasteaia/koolikaaslastel juba olemas on. Varasesse teismeikka jõudmisel praegusel tehnoloogiaajastul on lausa kriitiline omada ligipääsu võrgukogukondadele ning messengeridele. Ka blogima hakatakse sageli sellepärast, et kõik teised seda teevad ning sisuline külg on sageli teisejärguline.
Vanemaks saades muutub üha olulisemaks omaenda mina leidmine. Igaüks üritab kuidagi teistest eristuda ning blogist saab sageli koht, kus oma unikaalsust, eripära ning ainulaadseid mõtteid demonstreerida. Selles vanuses võib ka blogosfääris märgata sotsiaalset jagunemist, millest kahte suuremat gruppi järgnevalt ka kirjeldad püüan.
Osa noori kirjutab valdavalt sõpradega hängimisest, shoppamisest, pidutsemisest jms eesmärgiga näidata ennast võimalikult huvitava ja populaarsena. Läbivaks teemaks on mõtteavaldused stiilis “ei viitsinud matat õppida ja sain kahe”, “nädalavahetus oli täielik mällar” ja “selle piffi outfit oli überfeil!”. Ometi on tänapäeva teismeliste kõnepruugiga kursis olemiseks taolistel blogidel hindamatu väärtus. Teine seltskond avaldab peamiselt tumedates alatoonides ajaveebidel oma viimaseid luuletusi/proosatükke ning kirjeldab sissekannetes peamiselt maailmavalu ning seda, kuidas keegi neid ei mõista.
Olenemata blogi sisust on aga mõlema grupi eesmärk ühine – tõmmata endale tähelepanu (ka anonüümset) ning jätta endast maailmasse mingi märk maha. Piirideta internet lihtsustab ka teatud määral noorte elluastumist ning mõttekaaslaste leidmist väljaspool oma tavalist tutvusringkonda.
Oma valdkonna ja sõpruskonna leidnud noorte kuuluvusvajadus saab rahuldatud ka teisi teid pidi ning paljud lõpetavad 20ndatesse eluaastatesse jõudes blogimise hoopiski. Palju otsustavad ka sisu mahukuse poolest vähenõudlikuma Twitteri kasuks. Need, kes blogimist jätkavad, piirduvad sageli oma hobi või huvialaga seonduvate kogemuste kirjeldamisega ja teevad seda võrdselt nii enda jaoks kui teiste pärast.
Nii võib leida palju blogisid, kus autor tegeleb viimaste teatrietenduste või filmide arvustamisega või postitab oma fotokunsti. Kindlasti võib ka selliseid ajaveebe siduda väikese edevusefaktoriga (ma olen nii kultuurne, et käin üle päeva teatris!), kuid see ei ole peaaegu kunagi peamiseks kirjutamise motiiviks. Pigem on sellised blogid ka sarnaste huvidega lugejale suurepäraseks võimaluseks enda jaoks uusi elamusi avastada. Inimestele, kes pole enne 20ndate eluaastate keskpaika jõudes aga veel kordagi blogimisega tegelenud, on tihti motiiviks välismaal õppimine/elamine – blogi pidamine on lihtne ja mugav viis kodustele/sõpradele/tuttavatele endast elumärki anda – sadu ühesuguseid kirju saata ja lugeda oleks ju ka tüütu?
Blogimine on üks osa meie virtuaalelust ning kasvab koos selle taga peidus oleva reaalse inimesega. Mõlemas elus on peamisteks suunavateks jõududeks suhtlus-, kuulus- ja tunnustusvajadus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment