Valisin retsenseerimiseks kaugtööd ja võrgusuhtlust käsitleva Wiki. Kuna ise puutun rahvusvahelises ettevõttes ning eestlastest, lätlastest ja leedukatest koosnevas meeskonnas töötades igapäevaselt kokku nii hajus- kui kaugtöö võlude ja valudega, siis tundus teema piisavalt huvitav, et selle kohta ka veidi teoreetilist materjali juurde lugeda.
Vormiliselt on tegemist igati korraliku Wikiga, erinevad alapeatükid on loogiliselt jaotatud ning navigeerimine lihtne. Lehel on ka ülevaatlik sissejuhatus, mis lühidalt Wiki sisu edasi annab ning olulisemad mõisted välja toob, et lugejale oleks selge, mida Wikis kaugtöö all mõeldud on.
Sisuliselt on erinevate alajaotuste osakaal kohati ebavõrdne ning üsna selgelt paistab välja erinevate autorite käekiri. Näiteks inimeste kaughaldamist puudutav peatükk on väga teoreetiline ja põhjalik koos korralike tekstisiseste viidetega. Juures on ka diagrammid, mis teksti illustreerivad ning järgitud on Wiki üldist objektiivsuse kriteeriumit - teemat on kirjeldatud erinevatest külgedest.
Samas võrgusuhtlust puudutav peatükk on väga toores, kirjutatud põhiliselt lihtlausetega ning seos ülejäänud töö tekstiga jääb lugeja enda aimata. Olukorda oleks aidanud parandada ka juba lihtsalt sissejuhatuse lisamine, et kaugtöö puhul sõltutakse oluliselt erinevatest võrgusuhtluse meediumitest, kuid praegusel kujul näeb peatükk välja nagu loengukonspekt, kuhu on märksõnad kirja pandud.
Kohati on puudu tekstisisene viitamine, mis näiteks ajaloo peatükis tekitas see kohe küsimuse, kas kirjeldatud võimalik kaugtöö areng on autori enda väljapakutud versioon või mõne kasutatud allika refereering?
Edaspidiseks andis käesolev wiki aga mõtteained näiteks sellest aspektist, kui tihedalt kaugtöö ja hajustöö areng omavahel seotud võiks olla. Näiteks võrgusuhtluse meediumeid kasutatakse mõlemal juhul täiesti ühtemoodi ning esialgu tundub, et rahvusvahelistes firmades tekkinud omavaheline kommunikatsioon on ikka pigem varasem nähtus kui kaugtöö, millisel juhul töötaja kodus või mujal keskkonnas tööd teeb. Võib olla oleks võinud hajus- ja kaugtöö omavahelist võrdlustki natukene välja tuua.
Pisemad vead:
- stiil: mitte kasutada tingivat kõneviisi
- kirja-, hooletusvead: "interneti firmad", "kes sageli asumine erinevates ajatsoonides"
Kuigi põhiliselt kirjeldasin siin puuduseid (räägitakse ju ikka alati pigem halvast kui heast :)), siis on siiski tegemist üsna hea wikiga, kuna teemakäsitlus on läbimõeldud ning annab küllaltki hea ülevaate kaugtööst ning selle probleemidest ja positiivsetest külgedest. Hea oli leida wiki teemade hulgast selline, millega isiklik kogemuski olemas ning millest oma igapäevatöösse paralleele tõmmata.
Wednesday, December 9, 2009
Monday, December 7, 2009
14. nädala ülesanne
Esimese juhusena tuleb meelde üks kõige tüütumaid viiruselisi, mis osavalt levib sõnumivahetussüsteemide kaude - näiteks saabub MSNs mõnelt tuttavalt sõnum "OMG, have you seen your pics from yesterday's party?" koos lingiga, milles tavaliselt ka juba minu või tuttava nimi sees. Loodetavasti langeb meie kultuuriruumis selle viiruse ohvriks võimalikult vähe inimesi, kuna sõpradega pole tavaliselt kombeks inglise keeles sõnumeid vahetada, kuid inglisekeelses keskkonnas ilmselt pahaaimamatuid siiski leidub. Sellest tulenevalt olen õnneks ka oma tuttavate seas märganud piisavat skepsist neile linke postitades - enne avama minemist küsitakse ikka üle, millega tegemist on.
Juba aastaid tagasi (täpsemalt 2002. aastal) said paljud Hansapanga kliendid e-maili, milles paluti neil vigases eesti keeles oma Hanza.neti paroolikaardi koodid lisatud veebiaadressil sisestada. Ohvriks langes jällegi vähemalt paarkümmend inimest, kuid kuna kõikvõimalikud pangapettused on alati meedias kuum teema, siis aitab nende kiire avalikustamine ilmselt rahva teadlikkust ka selles osas tõsta. Sellest hoolimata on nii Swedbankil kui ka teistel pankadel tänaseni tükk tegemist, et oma kliente hoiatada ja paroolide turvalisuse koha pealt harida.
Populaarsest suhtlusvõrgustikust Orkutist on samuti aastate jooksul suhteliselt tihti laekunud postkasti kirju, mis teatavad viisakalt, et ebakorrektsete sisselogimiste/madala aktiivsuse/Orkuti kasutajate arvu "täis saamise" vms põhjuse tõttu on tekkinud vajadus minu konto ära kustutada. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb mul vajutada ainult ühte linki ja oma konto verifitseerida ning kogu mu sotsiaalne elu on päästetud. Loomulikult ei ole ma kunagi seda linki vajutanud, seega ei oska isegi kommenteerida, mis tagajärjed sellel olla võinuks, kuid murettekitav on jällegi see, et kiri on suunatud otse minu kasutajanimele, mis tähendab, et juba mingi kogus infot on pahalastele täiesti ligipääsetav.
Juba aastaid tagasi (täpsemalt 2002. aastal) said paljud Hansapanga kliendid e-maili, milles paluti neil vigases eesti keeles oma Hanza.neti paroolikaardi koodid lisatud veebiaadressil sisestada. Ohvriks langes jällegi vähemalt paarkümmend inimest, kuid kuna kõikvõimalikud pangapettused on alati meedias kuum teema, siis aitab nende kiire avalikustamine ilmselt rahva teadlikkust ka selles osas tõsta. Sellest hoolimata on nii Swedbankil kui ka teistel pankadel tänaseni tükk tegemist, et oma kliente hoiatada ja paroolide turvalisuse koha pealt harida.
Populaarsest suhtlusvõrgustikust Orkutist on samuti aastate jooksul suhteliselt tihti laekunud postkasti kirju, mis teatavad viisakalt, et ebakorrektsete sisselogimiste/madala aktiivsuse/Orkuti kasutajate arvu "täis saamise" vms põhjuse tõttu on tekkinud vajadus minu konto ära kustutada. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb mul vajutada ainult ühte linki ja oma konto verifitseerida ning kogu mu sotsiaalne elu on päästetud. Loomulikult ei ole ma kunagi seda linki vajutanud, seega ei oska isegi kommenteerida, mis tagajärjed sellel olla võinuks, kuid murettekitav on jällegi see, et kiri on suunatud otse minu kasutajanimele, mis tähendab, et juba mingi kogus infot on pahalastele täiesti ligipääsetav.
Saturday, November 21, 2009
12. nädala ülesanne
Eric Raymondi Hacker-HOWTO oli päris huvitav lugemine. Ma poleks arvanudki, et sellise teema kohta on üldse "how to" kirjutatud. :)
Tuleb tunnistada, et ka mina arvasin nooremana, et häkker=kräkker ja häkkeriteks nimetatakse eelkõige pahalasi, kes süsteemidesse sisse murravad ja pättusi korda saadavad. Seetõttu oleks kindlasti hea, kui rohkem ajakirjanikke ennast selle kirjatükiga kurssi viiks.
Usun, et antud kirjatüki väärtus on kõrgem just mitte-häkkerite jaoks, et neid harida üldisemalt häkkerluse kontseptsiooni osas. Nagu Raymond ise ütleb "Olemaks häkker, vajad sa motivatsiooni, initsiatiivi ja võimet ennast harida". Seega peaks üks õige häkker hakkama saama ka ilma how to'ta ning jõudma tekstis kirjeldatud tegevusteni juba iseenesest.
Teisest küljest oleks ilmselt ka kogenud programmeerijal hea endale aegajalt häkkeri põhiväärtusi meelde tuletada. Eriti just seda, mis puudutab suhtumist, kuna ärimaailma bürokraatiaga silmitsi seistes võivad need kergesti ununeda.
Enda kogemusega seostuski eelkõige kaks kirjeldatud teemat. Esiteks mitme programmeerimiskeele oskuse vajalikkus. Kahjuks olen kokku puutunud mitmete programmeerijatega, kes spetsialiseeruvad vaid ühele keelele ning keelduvad ühtegi teist tunnistamast. Äritellija rollis olles ei saa ka otseselt ette kirjutada, millises keeles ärinõuded realiseeritakse, kuid paraku kiputakse arendusel mõnikord lähtuma oma oskustest, mitte parimast lahendusest tellija jaoks.
Teiseks, "ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda". Kahjuks juhtub seda siiski üsna tihti, eriti juhul kui võetakse üle kellegi teise kood ning hakatakse selle peale midagi ehitama. Viitsimatus või soovimatus teiste koodi endale selgeks teha viib selleni, et probleeme, millele on juba lahendus leitud, hakatakse algusest peale uuesti lahendama ning keeratakse ka juba olemasolevas funktsionaalsuses midagi seetõttu vussi.
Seetõttu arvangi, et ka kogenud progejal ei teeks paha aegajalt endale meelde tuletada, miks ta just selle töö/tee on valinud. Kokkuvõtvalt - täitsa huvitav ja hariv lugemine.
Tuleb tunnistada, et ka mina arvasin nooremana, et häkker=kräkker ja häkkeriteks nimetatakse eelkõige pahalasi, kes süsteemidesse sisse murravad ja pättusi korda saadavad. Seetõttu oleks kindlasti hea, kui rohkem ajakirjanikke ennast selle kirjatükiga kurssi viiks.
Usun, et antud kirjatüki väärtus on kõrgem just mitte-häkkerite jaoks, et neid harida üldisemalt häkkerluse kontseptsiooni osas. Nagu Raymond ise ütleb "Olemaks häkker, vajad sa motivatsiooni, initsiatiivi ja võimet ennast harida". Seega peaks üks õige häkker hakkama saama ka ilma how to'ta ning jõudma tekstis kirjeldatud tegevusteni juba iseenesest.
Teisest küljest oleks ilmselt ka kogenud programmeerijal hea endale aegajalt häkkeri põhiväärtusi meelde tuletada. Eriti just seda, mis puudutab suhtumist, kuna ärimaailma bürokraatiaga silmitsi seistes võivad need kergesti ununeda.
Enda kogemusega seostuski eelkõige kaks kirjeldatud teemat. Esiteks mitme programmeerimiskeele oskuse vajalikkus. Kahjuks olen kokku puutunud mitmete programmeerijatega, kes spetsialiseeruvad vaid ühele keelele ning keelduvad ühtegi teist tunnistamast. Äritellija rollis olles ei saa ka otseselt ette kirjutada, millises keeles ärinõuded realiseeritakse, kuid paraku kiputakse arendusel mõnikord lähtuma oma oskustest, mitte parimast lahendusest tellija jaoks.
Teiseks, "ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda". Kahjuks juhtub seda siiski üsna tihti, eriti juhul kui võetakse üle kellegi teise kood ning hakatakse selle peale midagi ehitama. Viitsimatus või soovimatus teiste koodi endale selgeks teha viib selleni, et probleeme, millele on juba lahendus leitud, hakatakse algusest peale uuesti lahendama ning keeratakse ka juba olemasolevas funktsionaalsuses midagi seetõttu vussi.
Seetõttu arvangi, et ka kogenud progejal ei teeks paha aegajalt endale meelde tuletada, miks ta just selle töö/tee on valinud. Kokkuvõtvalt - täitsa huvitav ja hariv lugemine.
Sunday, November 15, 2009
11. nädala ülesanne
Kuna olen Flickr'i fotovaramu aktiivne kasutaja ja fänn, siis mõtlesin tutvuda mõnes nimetatud keskkonnas kasutatud Creative Commonsi litsentsiga.
Creative Commons on 2007. aastal asutatud mittetulundusorganisatsioon, mis pakub autoritele lihtsaid vahendeid säilitamaks oma tööde copyright, kuid siiski võimaldab lihtsustatult määratleda nende kasutusjuhud. 2008. aastal oli litsentseeritud töid avaldatud üle 130 miljoni. CC populaarsuse taga on kindlasti ühest küljest ka see, et iga litsentsi juures on lisaks keerulisele juriidilisele tekstile ka nn inimkeeli mõistetav sisukokkuvõte koos tingmärkidega, mis CC lühenditega tuttavale kasutajale kohe kergesti arusaadavad on.
Kõige piiravamaks CC litsentsiks on Attribution Non-Commercial No Derivatives ehk (by-nc-nd) litsents. Inimkeeli tähendab see seda, et tööd võib kasutada, jagada ja kopeerida, kuid tingimusel, et:
1) töö algautorile peab viitama tema poolt sätestatud tingimustel
2) tööd ei tohi kasutada kommertseesmärkidel
3) töö peab säilima originaalkujul, seda ei tohi muuta, täiendada ega edasi arendada.
Vastupidiselt on CC kõige vabamaks litsentsiks tavaline Attribution litsents, mis nõuab vaid viitamist originaali autorile, kuid lubab tööd muuta, jagada, ümber teha isegi ärilistel eesmärkidel.
Minu jaoks oli veel huvitavaks avastuseks, et CC litsentse on kasutanud näiteks Al Jazeera limiteeritud videomaterjali puhul, mis tänu vabale litsentsile on tehtud kättesaadavaks nii uudistekanalitele kui ükskõik millisele huvilisele. Samuti kasutas CC litsentse ka USA Valge Maja Barack Obama valimiskampaania käigus.
Creative Commons on 2007. aastal asutatud mittetulundusorganisatsioon, mis pakub autoritele lihtsaid vahendeid säilitamaks oma tööde copyright, kuid siiski võimaldab lihtsustatult määratleda nende kasutusjuhud. 2008. aastal oli litsentseeritud töid avaldatud üle 130 miljoni. CC populaarsuse taga on kindlasti ühest küljest ka see, et iga litsentsi juures on lisaks keerulisele juriidilisele tekstile ka nn inimkeeli mõistetav sisukokkuvõte koos tingmärkidega, mis CC lühenditega tuttavale kasutajale kohe kergesti arusaadavad on.
Kõige piiravamaks CC litsentsiks on Attribution Non-Commercial No Derivatives ehk (by-nc-nd) litsents. Inimkeeli tähendab see seda, et tööd võib kasutada, jagada ja kopeerida, kuid tingimusel, et:
1) töö algautorile peab viitama tema poolt sätestatud tingimustel
2) tööd ei tohi kasutada kommertseesmärkidel
3) töö peab säilima originaalkujul, seda ei tohi muuta, täiendada ega edasi arendada.
Vastupidiselt on CC kõige vabamaks litsentsiks tavaline Attribution litsents, mis nõuab vaid viitamist originaali autorile, kuid lubab tööd muuta, jagada, ümber teha isegi ärilistel eesmärkidel.
Minu jaoks oli veel huvitavaks avastuseks, et CC litsentse on kasutanud näiteks Al Jazeera limiteeritud videomaterjali puhul, mis tänu vabale litsentsile on tehtud kättesaadavaks nii uudistekanalitele kui ükskõik millisele huvilisele. Samuti kasutas CC litsentse ka USA Valge Maja Barack Obama valimiskampaania käigus.
Wednesday, November 11, 2009
10. nädala ülesanne
Intellektuaalomandi hägune iseloom juba iseenesest tingib probleemid, mis tekivad seoses püüdlustega seda kuidagi defineerida, liigitada, kaitsta või piirata. Kuna piraatlusest on igal pool nii palju räägitud, siis mõtlesin pigem paari endale tuttavama näite peale illustreerimaks intellektuaalomandi ja patenteerimise probleeme.
Näide 1. Väike general ignorance fakt teadusajaloost - Alexander Graham Bell leiutas telefoni? Kaugeltki mitte, temal õnnestus lihtsalt olla esimene õnnelik, kellele määrati vastav patent. Tegelikkuses käib tänapäevani vaidlus, kas Bell varastas idee kelleltki teiselt (potentsiaalseid kandidaate on kokku ligi viie ringis, sealhulgas ka Thomas Edison) ning õiguste adekvaatne määramine sellises valdkonnas nii pikkade aastate taha jääbki suure tõenäosusega ületamatuks ülesandeks. Droidid on õnnelikud, sest patendi näol on paberil tõestus olemas, teiste asjasse puutunud leiutajate järeletulevad põlved ilmselgelt mitte.
Näide 2. Muusikatööstuses on selline põnev praktika nagu sample'imine. Äris, mille eesmärk tänapäeval suures osas on võimalikult palju raha kokku ajada, suurendab rahvale juba tuntud meloodiate taaskasutamine tõenäosust järjekordne raadiohitt genereerida. Kui kasutatav sample on laialdaselt tuntud, siis ei saa loomulikult ükski produtsent väita, et tegemist on uue loominguga ning uus hitt toob positiivse külje pealt üldiselt kaasa ka originaalpala müügi suurenemise. See ei tähenda aga, et alati kõik kokkulepped algpala autoriga tehakse. Tuntuim case on siin ilmselt Vanilla Ice'i ja Queeni vaheline dispuut teemal Ice Ice Baby vs Under Pressure. Vähemtuntud lugude või sample'ite mõningase moonutamise puhul võib aga lõpmatuseni vaielda kui mitme noodi kattuvus konkreetses järjekorras on kopeerimine ning kust algab uus looming.
Näide 3. Muusikapalade puhul peaks õige loogika korral autor (ja tema sõbrad ja sugulased) saama mingi tasu iga korra eest kui tema loomingut kuskil esitatakse. Kindlasti on seda lihtsam reguleerida näiteks raadios mängimise või filmide soundtrackide puhul kokkulepitud tasudega, kuid kuidas kontrollida lugude mängimist tantsutrennides või klubiüritustel? Väikese irooniaga võiks siin isegi viidata tuntud filosoofilisele probleemile - kui puu metsas pikali kukub ja keegi seda ei kuule, kas puu kukkumine teeb müra? Teisisõnu ei ole reaalne, et iga muusikapala esitust on võimalik kontrollida või reguleerida ükskõik millise patendi või autorikaitseseadusega.
Selge on see, et intellektuaalomandite peab kaitsma, et andekate inimeste töö ja vaeva ei kipuks nutikama ärilise mõtlemisega vähemandekad inimesed ekspluateerima. Aga täpselt sama selge on see, et kõigi huvisid arvestava ning samal ajal kaitstavast objektist tulenevat kasu (nii rahalise kui mitterahalise) maksimeeriva autorikaitsesüsteemi loomine on kohutavalt raske ülesanne.
Näide 1. Väike general ignorance fakt teadusajaloost - Alexander Graham Bell leiutas telefoni? Kaugeltki mitte, temal õnnestus lihtsalt olla esimene õnnelik, kellele määrati vastav patent. Tegelikkuses käib tänapäevani vaidlus, kas Bell varastas idee kelleltki teiselt (potentsiaalseid kandidaate on kokku ligi viie ringis, sealhulgas ka Thomas Edison) ning õiguste adekvaatne määramine sellises valdkonnas nii pikkade aastate taha jääbki suure tõenäosusega ületamatuks ülesandeks. Droidid on õnnelikud, sest patendi näol on paberil tõestus olemas, teiste asjasse puutunud leiutajate järeletulevad põlved ilmselgelt mitte.
Näide 2. Muusikatööstuses on selline põnev praktika nagu sample'imine. Äris, mille eesmärk tänapäeval suures osas on võimalikult palju raha kokku ajada, suurendab rahvale juba tuntud meloodiate taaskasutamine tõenäosust järjekordne raadiohitt genereerida. Kui kasutatav sample on laialdaselt tuntud, siis ei saa loomulikult ükski produtsent väita, et tegemist on uue loominguga ning uus hitt toob positiivse külje pealt üldiselt kaasa ka originaalpala müügi suurenemise. See ei tähenda aga, et alati kõik kokkulepped algpala autoriga tehakse. Tuntuim case on siin ilmselt Vanilla Ice'i ja Queeni vaheline dispuut teemal Ice Ice Baby vs Under Pressure. Vähemtuntud lugude või sample'ite mõningase moonutamise puhul võib aga lõpmatuseni vaielda kui mitme noodi kattuvus konkreetses järjekorras on kopeerimine ning kust algab uus looming.
Näide 3. Muusikapalade puhul peaks õige loogika korral autor (ja tema sõbrad ja sugulased) saama mingi tasu iga korra eest kui tema loomingut kuskil esitatakse. Kindlasti on seda lihtsam reguleerida näiteks raadios mängimise või filmide soundtrackide puhul kokkulepitud tasudega, kuid kuidas kontrollida lugude mängimist tantsutrennides või klubiüritustel? Väikese irooniaga võiks siin isegi viidata tuntud filosoofilisele probleemile - kui puu metsas pikali kukub ja keegi seda ei kuule, kas puu kukkumine teeb müra? Teisisõnu ei ole reaalne, et iga muusikapala esitust on võimalik kontrollida või reguleerida ükskõik millise patendi või autorikaitseseadusega.
Selge on see, et intellektuaalomandite peab kaitsma, et andekate inimeste töö ja vaeva ei kipuks nutikama ärilise mõtlemisega vähemandekad inimesed ekspluateerima. Aga täpselt sama selge on see, et kõigi huvisid arvestava ning samal ajal kaitstavast objektist tulenevat kasu (nii rahalise kui mitterahalise) maksimeeriva autorikaitsesüsteemi loomine on kohutavalt raske ülesanne.
Sunday, November 1, 2009
9. nädala ülesanne
Minu jaoks oli selle nädala ülesanne alguses üsnagi keeruline, sest olen oma profiililt alati olnud pigem arvuti tavakasutaja ja kasutanud seda tarkvara, mis teadjamad inimesed on mu arvutitesse installinud või soovitanud installida. :) Niimoodi pole mul kunagi olnud otsest huvi ega põhjust süveneda sellesse, kas tegemist on vaba tarkvaraga või mitte.
Täpsemalt uurima hakates selgus, et enda teadmata olen sattunud kasutama päris mitmeid vaba tarkvara tooteid - näiteks Mozilla Firefox, VLC video player, SoulSeek, Avast! ja AVG Anti-Virus viirusetõrjeid. Kuna aga ma ei ole teadlikult kunagi osanud neid sellest aspektist teiste toodetega võrrelda, siis oskan vaid kommenteerida, et töötavad täiesti korralikult ning ajavad asja ära. Viirusetõrjetega pole kunagi probleemi olnud, pigem vastupidi, mõned tasulised programmid on oma pidevate nõudmistega palju rohkem tegelemist vajanud.
Riskides fännide pahameelega julgen ka avaldada oma ebakompetentse arvamuse, et tavakasutaja jaoks ei ole erinevate brauserite vahe nii märgatav, et Internet Exploreriga üles kasvanuna oleks otsest tahtmist või vajadust seda välja vahetama hakata. Pigem kasutatakse ikka seda, millega harjunud ollakse ning kuna nii kooli- kui tööarvutites on endiselt levinuimaks veebilehitsejaks IE, siis enamik kasutajaid lihtsalt ei viitsi midagi muud ette võtta.
Küll aga on mul töö juures samal teemal - erinevate internetibrauseritega - kogemus, kuidas mõnede Javas tehtud rakenduste testimisel on arendajatega lausa vaidluseks läinud - testija leiab bugi, aga arendaja ei suuda seda järgi korrata. Põhjuseks ikka see, et lõppkasutaja kasutab Internet Explorerit ning arendaja ise Firefoxi - ühes nupp töötab, teises mitte.
Täpsemalt uurima hakates selgus, et enda teadmata olen sattunud kasutama päris mitmeid vaba tarkvara tooteid - näiteks Mozilla Firefox, VLC video player, SoulSeek, Avast! ja AVG Anti-Virus viirusetõrjeid. Kuna aga ma ei ole teadlikult kunagi osanud neid sellest aspektist teiste toodetega võrrelda, siis oskan vaid kommenteerida, et töötavad täiesti korralikult ning ajavad asja ära. Viirusetõrjetega pole kunagi probleemi olnud, pigem vastupidi, mõned tasulised programmid on oma pidevate nõudmistega palju rohkem tegelemist vajanud.
Riskides fännide pahameelega julgen ka avaldada oma ebakompetentse arvamuse, et tavakasutaja jaoks ei ole erinevate brauserite vahe nii märgatav, et Internet Exploreriga üles kasvanuna oleks otsest tahtmist või vajadust seda välja vahetama hakata. Pigem kasutatakse ikka seda, millega harjunud ollakse ning kuna nii kooli- kui tööarvutites on endiselt levinuimaks veebilehitsejaks IE, siis enamik kasutajaid lihtsalt ei viitsi midagi muud ette võtta.
Küll aga on mul töö juures samal teemal - erinevate internetibrauseritega - kogemus, kuidas mõnede Javas tehtud rakenduste testimisel on arendajatega lausa vaidluseks läinud - testija leiab bugi, aga arendaja ei suuda seda järgi korrata. Põhjuseks ikka see, et lõppkasutaja kasutab Internet Explorerit ning arendaja ise Firefoxi - ühes nupp töötab, teises mitte.
Sunday, October 25, 2009
8. nädala ülesanne
Kuna olen virtuaalmaailmate teemal suhteline võhik ning Second Life keeldus mingitel tehnilistel põhjustel minu arvutiga töötamast, siis otsustasin kirjeldada ühte juhuslikku Facebooki aplikatsioonina töötavat virtuaalmängu/keskkonda/maailma, mida üks mu sõbranna mind kasutama meelitas.
Sorority Life on eelkõige naissoost kasutajatele suunatud mäng, mille sisuks on üliõpilaskorporatsioonis oma reputatsiooni kasvatamine. Iga kasutaja saab endale luua avatari, kus valib endale kingad, riietuse, juuksevärvi ja muu naiseliku nänni. Mängus edasi liikudes koguneb võimalikke kostüüme ja aksessuaare pidevalt juurde ning oma välimust on võimalik jooksvalt muuta, et teistelt kasutajatelt stiilipunkte koguda.
Kõige olulisem on omada palju sõpru, mis määrab ka sinu positsiooni mängus. Oma "mõjukust" kasvatada ja virtuaalset raha teenida saab läbi ürituste korraldamise, mis on samuti väga naiseliku sisuga (a la shoppingutuurid, kostüümipeod) või teiste tüdrukutega "kakeldes" (cat-fight). Iga cat-fighti tulemuse otsustab sinu ja sinu sõbrannade varustatus parimate kleitide, aksessuaaride või autodega.
Esialgu suhtusin (ja suhtun endiselt) Sorority Life'i üsna skeptiliselt, kuna ma ei ole ise kunagi ühegi mängukutsega kaasa läinud, millega tihti Facebookis sõpru pommitama kiputakse. Seetõttu pole ma ka ühtegi inimest üritanud sinna värvata ja ilmselt ei tee seda ka edaspidi. See põhimõte piirab loomulikult ka minu enda progressi mängus, kuid mis seal ikka. :)
Mäng rõhub põhiliselt kõigele, mis naistele peale läheb - populaarsus, riided, aksessuaarid ning osutus hoolimata minu algsest tõrksusest mängima asudes vastikult sõltuvusttekitavaks. Kuigi väga tihe külaline seal ei ole, külastan seda aegajalt ikka eesmärgiga proovida "üritustes" ja minimängudes suuremat skoori saavutada ning peidus olevaid spetsiaalseid kingitusi leida.
Kindlasti ei hakka ma aga mängu peale raha kulutama, kuigi ka see võimalus on Sorority Life'is täiesti olemas. Raha eest on võimalik osta endale punkte, mis aitavad kasutajal mängus kiiremini kõrgematele levelitele jõuda ja seega ka suuremat populaarsust saavutada.
Kokkuvõttes ei ole ka see mäng minus endiselt tekitanud suuremat huvi virtuaalmaailmate vastu ning kulutan ka edaspidi oma vaba aega pigem pärismaailmas kolades. :)
Sorority Life on eelkõige naissoost kasutajatele suunatud mäng, mille sisuks on üliõpilaskorporatsioonis oma reputatsiooni kasvatamine. Iga kasutaja saab endale luua avatari, kus valib endale kingad, riietuse, juuksevärvi ja muu naiseliku nänni. Mängus edasi liikudes koguneb võimalikke kostüüme ja aksessuaare pidevalt juurde ning oma välimust on võimalik jooksvalt muuta, et teistelt kasutajatelt stiilipunkte koguda.
Kõige olulisem on omada palju sõpru, mis määrab ka sinu positsiooni mängus. Oma "mõjukust" kasvatada ja virtuaalset raha teenida saab läbi ürituste korraldamise, mis on samuti väga naiseliku sisuga (a la shoppingutuurid, kostüümipeod) või teiste tüdrukutega "kakeldes" (cat-fight). Iga cat-fighti tulemuse otsustab sinu ja sinu sõbrannade varustatus parimate kleitide, aksessuaaride või autodega.
Esialgu suhtusin (ja suhtun endiselt) Sorority Life'i üsna skeptiliselt, kuna ma ei ole ise kunagi ühegi mängukutsega kaasa läinud, millega tihti Facebookis sõpru pommitama kiputakse. Seetõttu pole ma ka ühtegi inimest üritanud sinna värvata ja ilmselt ei tee seda ka edaspidi. See põhimõte piirab loomulikult ka minu enda progressi mängus, kuid mis seal ikka. :)
Mäng rõhub põhiliselt kõigele, mis naistele peale läheb - populaarsus, riided, aksessuaarid ning osutus hoolimata minu algsest tõrksusest mängima asudes vastikult sõltuvusttekitavaks. Kuigi väga tihe külaline seal ei ole, külastan seda aegajalt ikka eesmärgiga proovida "üritustes" ja minimängudes suuremat skoori saavutada ning peidus olevaid spetsiaalseid kingitusi leida.
Kindlasti ei hakka ma aga mängu peale raha kulutama, kuigi ka see võimalus on Sorority Life'is täiesti olemas. Raha eest on võimalik osta endale punkte, mis aitavad kasutajal mängus kiiremini kõrgematele levelitele jõuda ja seega ka suuremat populaarsust saavutada.
Kokkuvõttes ei ole ka see mäng minus endiselt tekitanud suuremat huvi virtuaalmaailmate vastu ning kulutan ka edaspidi oma vaba aega pigem pärismaailmas kolades. :)
Friday, October 16, 2009
7. nädala ülesanne
Minu jaoks on kõige paremini töötavaks ja ka kõige kasulikumaks osutunud folksonoomia näiteks kahtlemata fotoportaal Flickr.com, mis langeb muuseas ka kategooriasse "veebid, milleta ei kujuta enam elu ettegi".
Põhiliselt olen kasutanud Flickr tag-ide järgi pildiotsingut reisiplaanide tegemisel. Näiteks on ööbimiskoha asukoha üle otsustamisel väga kasulik eelnevalt vaadata erinevate linnaosade fotosid ning päevaplaane tehes uurida, milliseid vaatamisväärsusi külastada tasub. Inimesena, kes reisidelt ka ise alati tohutult pilte koju toob, huvitavad mind loomulikult ka professionaalsete fotograafide huvitavad vaatenurgad nii tuntud (vasakul) kui tundmatutele objektidele. Samuti on Flickr mul aidanud leida võõrastes linnades ka palju selliseid huvitavaid objekte, mis reisijuhtidesse just väga tihti ei jõua.
Nüüd aga natuke ebaõnnestunuma näite juurde. Kuigi olen igas muus tähenduses filmiportaali imdb.com fänn, siis pean tunnistama, et nende plot keywords loogika on üsna koordineerimatu ning ei leia ilmselt enamiku kasutajate seas laialdast rakendust.
Plot keywordide eesmärgiks on viidata lühikeste märksõnade abil filmi sisule ning võimaldada leida sarnaseid teemasid sisaldavaid filme. Teatud juhtudel võivad muidugi keywordid ka kasulikuks osutuda ("mitte kuidagi ei mäleta selle mustvalge filmi nime, kus tüüp paadiga mööda jõge sõitis") ning märksõnad "Place name in title" või "Actor playing himself" pakuvad ilmselt huvi filmistatistikutele ja -ajakirjanikele või on lihtsalt huvitav neid mööda filmibaasis sorida.
Suurimaks veaks imdb keywordide puhul on aga minu jaoks see, et märksõna ja filmi vahel puudub tähenduslik seos ning kontroll selle üle, kui palju seda objekti/isikut/tegevust film üldse sisaldab. Märksõnad "crushed to death", "disembowelment" või "burned alive" võivad näiteks üsnagi kahtlasele seltskonnale huvipakkuvad olla, olgugi, et need viitavad vastavalt muuhulgas ka Lord of the Ringsile, South Parkile või Super Mario videomängule? Või kes arvaks, et kombinatsioon märksõnadest "teen", "staircase", "name change" ja "rich snob" võiks teid viidata filmile "Titanic"?
6. nädala ülesanne
Kuidas Wikipediat paremaks teha? Võimalikele vastustele mõeldes jõudsin sama küsimuse juurde, mispärast Wikipedia paljudele õpetajatele ja õppejõududele viimastel aastatel peavaluks on olnud - informatsiooni usaldusväärsus. Kuigi olukord on paranenud, siis endiselt pole Wikipedia iseseisvate tööde allikana laialdaselt aktsepteeritud.
Iseenesest mõistan muret. Piiranguteta sissekannete tegemine ükskõik kelle poolt ei tundu paljulubav info õigsuse seisukohalt. Väga spetsiifilistes valdkondades (mille kohta sageli ju õpilased ja tudengid materjali otsivadki) on autoril lihtne sisse kirjutada omapoolset subjektiivsust ning fakte moonutada ilma, et keegi sellest arugi saaks. Ärimaailmas on eriliselt ahvatlev alateadlikult oma toodet promoda ning objektiivsuse kriteerium kerge kaduma.
Teisest küljest teeme sellisel juhul liiga neile sissekannetele, mis on tõesti põhjalikult refereeritud ning pakuvad seeläbi hindamatut infoallikat, millele juurdepääs ilma Wikipediata piirduks raamatukoguriiulitel tuhnimisega. Lugedes näiteks sissekannet Tšernobõli tuumakatastroofi kohta paneb imestama kui detailselt ning kellaajaliselt on kogu sündmus ja selle põhjused kirjeldatud. Artiklile järgnev 127st allikast koosnev kasutatud materjalide nimekiri lubab arvata, et tegemist on tõesti põhjaliku tööga, mille iga väide põhineb ametlikul allikal. Miks piirata selliste artiklite kasutamist õpilastöödes?
Kuidas seega olukorda parandada? Üheks võimaluseks oleks lisada artiklitele nn kvaliteediparameeter, mis põhineb kindlatel kriteeriumitel: autor on valmis avaldama oma pärisnime, refereeringute kontroll, objektiivsuse kontroll. Loomulikult on needki kriteeriumid üsna hägused, kuid artiklite kvaliteedi ja õigsuse tunnustamine lihtsustaks paljude õpilaste ja tudengite elu ning viiks sammu võrra lähemale Wikipedia eesmärgile teadmiste jagamisel kogu maailma inimeste vahel.
Iseenesest mõistan muret. Piiranguteta sissekannete tegemine ükskõik kelle poolt ei tundu paljulubav info õigsuse seisukohalt. Väga spetsiifilistes valdkondades (mille kohta sageli ju õpilased ja tudengid materjali otsivadki) on autoril lihtne sisse kirjutada omapoolset subjektiivsust ning fakte moonutada ilma, et keegi sellest arugi saaks. Ärimaailmas on eriliselt ahvatlev alateadlikult oma toodet promoda ning objektiivsuse kriteerium kerge kaduma.
Teisest küljest teeme sellisel juhul liiga neile sissekannetele, mis on tõesti põhjalikult refereeritud ning pakuvad seeläbi hindamatut infoallikat, millele juurdepääs ilma Wikipediata piirduks raamatukoguriiulitel tuhnimisega. Lugedes näiteks sissekannet Tšernobõli tuumakatastroofi kohta paneb imestama kui detailselt ning kellaajaliselt on kogu sündmus ja selle põhjused kirjeldatud. Artiklile järgnev 127st allikast koosnev kasutatud materjalide nimekiri lubab arvata, et tegemist on tõesti põhjaliku tööga, mille iga väide põhineb ametlikul allikal. Miks piirata selliste artiklite kasutamist õpilastöödes?
Kuidas seega olukorda parandada? Üheks võimaluseks oleks lisada artiklitele nn kvaliteediparameeter, mis põhineb kindlatel kriteeriumitel: autor on valmis avaldama oma pärisnime, refereeringute kontroll, objektiivsuse kontroll. Loomulikult on needki kriteeriumid üsna hägused, kuid artiklite kvaliteedi ja õigsuse tunnustamine lihtsustaks paljude õpilaste ja tudengite elu ning viiks sammu võrra lähemale Wikipedia eesmärgile teadmiste jagamisel kogu maailma inimeste vahel.
Sunday, October 4, 2009
5. nädala ülesanne
Blogimise motiive ning nende lahterdamise võimalusi on väga erinevaid. Käesolev analüüs põhineb eelkõige “minu elu ja muud loomad” teemalistel blogidel hinnatuna läbi vanuselise faktori ning on rangelt üldistav ja subjektiivne. :)
Kuuluvusvajadust rahuldatakse sageli maast madalast oma võsukesele kõigi nende samade asjade ostmisega, mis tema lasteaia/koolikaaslastel juba olemas on. Varasesse teismeikka jõudmisel praegusel tehnoloogiaajastul on lausa kriitiline omada ligipääsu võrgukogukondadele ning messengeridele. Ka blogima hakatakse sageli sellepärast, et kõik teised seda teevad ning sisuline külg on sageli teisejärguline.
Vanemaks saades muutub üha olulisemaks omaenda mina leidmine. Igaüks üritab kuidagi teistest eristuda ning blogist saab sageli koht, kus oma unikaalsust, eripära ning ainulaadseid mõtteid demonstreerida. Selles vanuses võib ka blogosfääris märgata sotsiaalset jagunemist, millest kahte suuremat gruppi järgnevalt ka kirjeldad püüan.
Osa noori kirjutab valdavalt sõpradega hängimisest, shoppamisest, pidutsemisest jms eesmärgiga näidata ennast võimalikult huvitava ja populaarsena. Läbivaks teemaks on mõtteavaldused stiilis “ei viitsinud matat õppida ja sain kahe”, “nädalavahetus oli täielik mällar” ja “selle piffi outfit oli überfeil!”. Ometi on tänapäeva teismeliste kõnepruugiga kursis olemiseks taolistel blogidel hindamatu väärtus. Teine seltskond avaldab peamiselt tumedates alatoonides ajaveebidel oma viimaseid luuletusi/proosatükke ning kirjeldab sissekannetes peamiselt maailmavalu ning seda, kuidas keegi neid ei mõista.
Olenemata blogi sisust on aga mõlema grupi eesmärk ühine – tõmmata endale tähelepanu (ka anonüümset) ning jätta endast maailmasse mingi märk maha. Piirideta internet lihtsustab ka teatud määral noorte elluastumist ning mõttekaaslaste leidmist väljaspool oma tavalist tutvusringkonda.
Oma valdkonna ja sõpruskonna leidnud noorte kuuluvusvajadus saab rahuldatud ka teisi teid pidi ning paljud lõpetavad 20ndatesse eluaastatesse jõudes blogimise hoopiski. Palju otsustavad ka sisu mahukuse poolest vähenõudlikuma Twitteri kasuks. Need, kes blogimist jätkavad, piirduvad sageli oma hobi või huvialaga seonduvate kogemuste kirjeldamisega ja teevad seda võrdselt nii enda jaoks kui teiste pärast.
Nii võib leida palju blogisid, kus autor tegeleb viimaste teatrietenduste või filmide arvustamisega või postitab oma fotokunsti. Kindlasti võib ka selliseid ajaveebe siduda väikese edevusefaktoriga (ma olen nii kultuurne, et käin üle päeva teatris!), kuid see ei ole peaaegu kunagi peamiseks kirjutamise motiiviks. Pigem on sellised blogid ka sarnaste huvidega lugejale suurepäraseks võimaluseks enda jaoks uusi elamusi avastada. Inimestele, kes pole enne 20ndate eluaastate keskpaika jõudes aga veel kordagi blogimisega tegelenud, on tihti motiiviks välismaal õppimine/elamine – blogi pidamine on lihtne ja mugav viis kodustele/sõpradele/tuttavatele endast elumärki anda – sadu ühesuguseid kirju saata ja lugeda oleks ju ka tüütu?
Blogimine on üks osa meie virtuaalelust ning kasvab koos selle taga peidus oleva reaalse inimesega. Mõlemas elus on peamisteks suunavateks jõududeks suhtlus-, kuulus- ja tunnustusvajadus.
Kuuluvusvajadust rahuldatakse sageli maast madalast oma võsukesele kõigi nende samade asjade ostmisega, mis tema lasteaia/koolikaaslastel juba olemas on. Varasesse teismeikka jõudmisel praegusel tehnoloogiaajastul on lausa kriitiline omada ligipääsu võrgukogukondadele ning messengeridele. Ka blogima hakatakse sageli sellepärast, et kõik teised seda teevad ning sisuline külg on sageli teisejärguline.
Vanemaks saades muutub üha olulisemaks omaenda mina leidmine. Igaüks üritab kuidagi teistest eristuda ning blogist saab sageli koht, kus oma unikaalsust, eripära ning ainulaadseid mõtteid demonstreerida. Selles vanuses võib ka blogosfääris märgata sotsiaalset jagunemist, millest kahte suuremat gruppi järgnevalt ka kirjeldad püüan.
Osa noori kirjutab valdavalt sõpradega hängimisest, shoppamisest, pidutsemisest jms eesmärgiga näidata ennast võimalikult huvitava ja populaarsena. Läbivaks teemaks on mõtteavaldused stiilis “ei viitsinud matat õppida ja sain kahe”, “nädalavahetus oli täielik mällar” ja “selle piffi outfit oli überfeil!”. Ometi on tänapäeva teismeliste kõnepruugiga kursis olemiseks taolistel blogidel hindamatu väärtus. Teine seltskond avaldab peamiselt tumedates alatoonides ajaveebidel oma viimaseid luuletusi/proosatükke ning kirjeldab sissekannetes peamiselt maailmavalu ning seda, kuidas keegi neid ei mõista.
Olenemata blogi sisust on aga mõlema grupi eesmärk ühine – tõmmata endale tähelepanu (ka anonüümset) ning jätta endast maailmasse mingi märk maha. Piirideta internet lihtsustab ka teatud määral noorte elluastumist ning mõttekaaslaste leidmist väljaspool oma tavalist tutvusringkonda.
Oma valdkonna ja sõpruskonna leidnud noorte kuuluvusvajadus saab rahuldatud ka teisi teid pidi ning paljud lõpetavad 20ndatesse eluaastatesse jõudes blogimise hoopiski. Palju otsustavad ka sisu mahukuse poolest vähenõudlikuma Twitteri kasuks. Need, kes blogimist jätkavad, piirduvad sageli oma hobi või huvialaga seonduvate kogemuste kirjeldamisega ja teevad seda võrdselt nii enda jaoks kui teiste pärast.
Nii võib leida palju blogisid, kus autor tegeleb viimaste teatrietenduste või filmide arvustamisega või postitab oma fotokunsti. Kindlasti võib ka selliseid ajaveebe siduda väikese edevusefaktoriga (ma olen nii kultuurne, et käin üle päeva teatris!), kuid see ei ole peaaegu kunagi peamiseks kirjutamise motiiviks. Pigem on sellised blogid ka sarnaste huvidega lugejale suurepäraseks võimaluseks enda jaoks uusi elamusi avastada. Inimestele, kes pole enne 20ndate eluaastate keskpaika jõudes aga veel kordagi blogimisega tegelenud, on tihti motiiviks välismaal õppimine/elamine – blogi pidamine on lihtne ja mugav viis kodustele/sõpradele/tuttavatele endast elumärki anda – sadu ühesuguseid kirju saata ja lugeda oleks ju ka tüütu?
Blogimine on üks osa meie virtuaalelust ning kasvab koos selle taga peidus oleva reaalse inimesega. Mõlemas elus on peamisteks suunavateks jõududeks suhtlus-, kuulus- ja tunnustusvajadus.
Monday, September 28, 2009
4. nädala ülesanne
Sotsiaalvõrgu iseloomustamiseks Matt Webbi poolt nimetatud faktorite põhjal valisin suhtlusvõrgustiku LinkedIn. Tegemist on eelkõige tööalaste kontaktide leidmise ja hoidmise keskkonnaga, mille missiooniks on ühendada erinevate eluvaldkondade professionaale üle kogu maailma.
Identiteet
Iga kasutaja loob endale kasutajaprofiili, mis sarnaneb CV-le – üles on võimalik märkida haridustee, varasem töökogemus ja muud saavutused. Mida põhjalikumat infot kasutajaprofiil sisaldab, seda suurem tõenäosus on ka keskkonnas kontakte luua ja pakkumisi saada. Arusaadavatel põhjustel on LinkedIn-is nimega peaaegu sama tähtis kasutaja amet ning töökoht.
Kohalolek
Otsest online-offline listi LinkedIn keskkonnas ei ole. Oma võrgustikku kuuluvate kasutajate aktiivsust on võimalik jälgida kuupäevaliselt – kes keda kontaktiks lisas või millise grupiga liitus.
Suhted
Kontakti võetakse LinkedIn-is erinevatel alustel – nii vanade klassikaaslaste või kolleegidega kui ka potentsiaalsete klientidega, teenusepakkujatega või niisama teatud valdkonna ekspertidega. Igale kontaktile on omistatud nn aste st mitmenda astme kontaktiga on tegemist – isiklikku võrgustikku kuuluvad kasutajad moodustavad 1. astme connectionid, nende sõbrad 2. astme connectionid jne. Juba 11ne esimese astme kontaktiga laieneb kasutaja koguvõrgustik ligi 65 000 inimeseni, luues lugematu arvu uusi võimalusi töö- või huvialasteks kontaktideks.
Vestlused
Kuna tegemist on siiski eelkõige tööalaste kontaktide võrgustikuga, siis reaalajas sõnumite vahetamise võimalus a la Skype LinkedIn-is puudub. Siiski on võimalik läbi keskkonna kontakteeruda kõigi kasutajatega, nii era- kui ametiasjus – jagades arvamust viimase loetud raamatu kohta või vastates töökuulutusele/otsides endale uut töötajat.
Rühmad
Loomulikult tekivad sellises keskkonnas ka ühesuguseid huvisid jagavate inimeste grupid – näiteks Tallinna Tehnikaülikooli vilistlased, Finantsvaldkonnas töötavad java-programmeerijad jpt. Enne grupiga liitumist on võimalik vaadata, millised sõbrad või sõprade sõbrad juba antud grupi liikmete hulka kuuluvad ning näha ka teisi sarnastel teemadel loodud gruppe.
Reputatsioon
Olulise lisaväärtusena tavalistele kasutajaprofiilidele/CV-dele on võimalus ka oma kontaktidele soovitusi kirjutada või teiste kasutajate profiile suunata huvitatud osapooltele, näiteks töötajat otsivale ettevõtjale. Soovitused suurendavad ka kasutaja tõenäosust vajalikke kontakte luua ning on oluliseks profiili osaks.
Jagamine
Lisaks oma tarkuse ja kogemuse jagamisele gruppides on võimalik ka läbi integreeritud Amazoni raamatulisti teiste kasutajatega jagada viimast lugemismaterjali, otsida huvipakkuvate teemade kohta eelseisvaid üritusi ning ennast ka osalejaks registreerida.
Identiteet
Iga kasutaja loob endale kasutajaprofiili, mis sarnaneb CV-le – üles on võimalik märkida haridustee, varasem töökogemus ja muud saavutused. Mida põhjalikumat infot kasutajaprofiil sisaldab, seda suurem tõenäosus on ka keskkonnas kontakte luua ja pakkumisi saada. Arusaadavatel põhjustel on LinkedIn-is nimega peaaegu sama tähtis kasutaja amet ning töökoht.
Kohalolek
Otsest online-offline listi LinkedIn keskkonnas ei ole. Oma võrgustikku kuuluvate kasutajate aktiivsust on võimalik jälgida kuupäevaliselt – kes keda kontaktiks lisas või millise grupiga liitus.
Suhted
Kontakti võetakse LinkedIn-is erinevatel alustel – nii vanade klassikaaslaste või kolleegidega kui ka potentsiaalsete klientidega, teenusepakkujatega või niisama teatud valdkonna ekspertidega. Igale kontaktile on omistatud nn aste st mitmenda astme kontaktiga on tegemist – isiklikku võrgustikku kuuluvad kasutajad moodustavad 1. astme connectionid, nende sõbrad 2. astme connectionid jne. Juba 11ne esimese astme kontaktiga laieneb kasutaja koguvõrgustik ligi 65 000 inimeseni, luues lugematu arvu uusi võimalusi töö- või huvialasteks kontaktideks.
Vestlused
Kuna tegemist on siiski eelkõige tööalaste kontaktide võrgustikuga, siis reaalajas sõnumite vahetamise võimalus a la Skype LinkedIn-is puudub. Siiski on võimalik läbi keskkonna kontakteeruda kõigi kasutajatega, nii era- kui ametiasjus – jagades arvamust viimase loetud raamatu kohta või vastates töökuulutusele/otsides endale uut töötajat.
Rühmad
Loomulikult tekivad sellises keskkonnas ka ühesuguseid huvisid jagavate inimeste grupid – näiteks Tallinna Tehnikaülikooli vilistlased, Finantsvaldkonnas töötavad java-programmeerijad jpt. Enne grupiga liitumist on võimalik vaadata, millised sõbrad või sõprade sõbrad juba antud grupi liikmete hulka kuuluvad ning näha ka teisi sarnastel teemadel loodud gruppe.
Reputatsioon
Olulise lisaväärtusena tavalistele kasutajaprofiilidele/CV-dele on võimalus ka oma kontaktidele soovitusi kirjutada või teiste kasutajate profiile suunata huvitatud osapooltele, näiteks töötajat otsivale ettevõtjale. Soovitused suurendavad ka kasutaja tõenäosust vajalikke kontakte luua ning on oluliseks profiili osaks.
Jagamine
Lisaks oma tarkuse ja kogemuse jagamisele gruppides on võimalik ka läbi integreeritud Amazoni raamatulisti teiste kasutajatega jagada viimast lugemismaterjali, otsida huvipakkuvate teemade kohta eelseisvaid üritusi ning ennast ka osalejaks registreerida.
3. nädala ülesanne
Flickr.com on üks suurimaid (kui mitte kõige suurem) veebipõhiseid fotopankasid maailmas. Erinevat tüüpi kasutajakontod on loodud võimaldamaks täita inimeste erinevaid eesmärke – olgu selleks eesmärk jagada oma parimat fotokunsti kogu maailmaga või lihtsalt kiire viis jagada lähimatele sõpradele viimase koosviibimise pilte. Fakt, et ca 80% kõigist üles laetud fotodest on avalikud räägib aga sellest, et enamiku kasutajate jaoks on suurimaks rõõmuks just jagamisrõõm.
Tehnoloogiline areng
2004. aastal loodud Flickr.com loojate eesmärgiks on vahendada fotode jagamist nii mitme kanali läbi kui see on võimalik. Fotosid saab üles laadida nii kaamera funktsionaalsust sisaldavate telefonide abil, e-mail teel kui ka läbi mitme erineva uploaderi otse veebibrauseris või arvuti desktopilt. Lisaks flickr.com lehele on loodud ka otsekanalid paljude teiste võrgukogukondadega, mis võimaldavad kergesti fotosid kasutada (Blog This!) oma blogides, Facebookis, Twitteris jm.
Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid
Nagu ka teistes võrgukogukondades tuleb ka Flickris luua endale kasutaja. Võimalik on oma huvist ning pühendumusest lähtuvalt valida kas tava- või süvakasutaja profiil ning otsustada, kas teistele kasutajatele avaldada vaid oma nimi ja sugu või kirjeldada detailselt oma hobisid/huvisid/lemmikloomi, lisades profiili juurde ka kõik oma kontaktandmed. Üheks paremini kasutajat iseloomustavaks faktoriks on antud keskkonnas kindlasti aga üleslaetud pildid ise.
Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus
Keskkonnas, mida kasutavad nii paljud ühiste huvidega (eelkõige fotograafia) inimesed ei piisa vaid fotode hoidmise/vaatamise/jagamise funktsionaalsusest – vaja on ka võimalust oma emotsioone jagada. Flickris on võimalik ka teiste inimeste pilte kommenteerida, parimaid leidusid lemmikfotodeks märkida, organiseeruda ühtsete huvidega gruppideks ning isegi kohtuda teiste kasutajatega organiseeritud community meetup’ide raames.
Ajatu aeg
Flickri kasutajad paiknevad üle kogu maailma, mis annab kogu suhtlusele olulise lisadimensiooni – äärmiselt huvitav on näha oma kodulinna läbi teisest maailma otsast saabunud fotograafi kaamerasilma või õppida pildistamistehnikat oma ala parimatelt teises riigis või ajavööndis.
Hariduslikud püüdlused
Isiklikult olen Flickr keskkonda sageli kasutanud enne reisileminekut sihtkoha huvitavamate ja vähemtuntud paikade leidmiseks sihtkohas, mida on pildistanud näiteks teadlikumad kohalikud. Usinamad kasutajad on paljudele piltidele lisanud ka täpsemat informatsiooni – kirjeldusi sündmustest, paikadest või ajaloost, samuti on võimalik vaadata suurt osa fotoajaloo tähtsamatest fotodest.
Palju vaba aega, mida sisustada
Fotohuvilisele on Flickri juures ka üks “halb” külg – märkamatult on võimalik miljoneid üles laetud pilte vaadates ja teiste albumites kolades mitmeid tunde mööda saata. :)
Vajadus “millegi tõelise” järele, olgu või näilise
Flickr annab võimaluse “külastada” teisi riike, “kohtuda” paljude huvitavate inimestega ja tõeliselt, ilma jutumärkideta – kaasa elada teiste eludele, katsumustele ja saavutustele.
Vahel ka otsene altruism
Flickri kasutajad on organiseerunud ka gruppidesse, mille eesmärgiks on tähelepanu juhtimine paljudele globaalsetele teemadele – olgu selleks haigused, looduskatastroofid, näljahäda, vaesus. Nagu öeldakse, pilt annab sageli edasi rohkem kui tuhat sõna.
Tehnoloogiline areng
2004. aastal loodud Flickr.com loojate eesmärgiks on vahendada fotode jagamist nii mitme kanali läbi kui see on võimalik. Fotosid saab üles laadida nii kaamera funktsionaalsust sisaldavate telefonide abil, e-mail teel kui ka läbi mitme erineva uploaderi otse veebibrauseris või arvuti desktopilt. Lisaks flickr.com lehele on loodud ka otsekanalid paljude teiste võrgukogukondadega, mis võimaldavad kergesti fotosid kasutada (Blog This!) oma blogides, Facebookis, Twitteris jm.
Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid
Nagu ka teistes võrgukogukondades tuleb ka Flickris luua endale kasutaja. Võimalik on oma huvist ning pühendumusest lähtuvalt valida kas tava- või süvakasutaja profiil ning otsustada, kas teistele kasutajatele avaldada vaid oma nimi ja sugu või kirjeldada detailselt oma hobisid/huvisid/lemmikloomi, lisades profiili juurde ka kõik oma kontaktandmed. Üheks paremini kasutajat iseloomustavaks faktoriks on antud keskkonnas kindlasti aga üleslaetud pildid ise.
Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus
Keskkonnas, mida kasutavad nii paljud ühiste huvidega (eelkõige fotograafia) inimesed ei piisa vaid fotode hoidmise/vaatamise/jagamise funktsionaalsusest – vaja on ka võimalust oma emotsioone jagada. Flickris on võimalik ka teiste inimeste pilte kommenteerida, parimaid leidusid lemmikfotodeks märkida, organiseeruda ühtsete huvidega gruppideks ning isegi kohtuda teiste kasutajatega organiseeritud community meetup’ide raames.
Ajatu aeg
Flickri kasutajad paiknevad üle kogu maailma, mis annab kogu suhtlusele olulise lisadimensiooni – äärmiselt huvitav on näha oma kodulinna läbi teisest maailma otsast saabunud fotograafi kaamerasilma või õppida pildistamistehnikat oma ala parimatelt teises riigis või ajavööndis.
Hariduslikud püüdlused
Isiklikult olen Flickr keskkonda sageli kasutanud enne reisileminekut sihtkoha huvitavamate ja vähemtuntud paikade leidmiseks sihtkohas, mida on pildistanud näiteks teadlikumad kohalikud. Usinamad kasutajad on paljudele piltidele lisanud ka täpsemat informatsiooni – kirjeldusi sündmustest, paikadest või ajaloost, samuti on võimalik vaadata suurt osa fotoajaloo tähtsamatest fotodest.
Palju vaba aega, mida sisustada
Fotohuvilisele on Flickri juures ka üks “halb” külg – märkamatult on võimalik miljoneid üles laetud pilte vaadates ja teiste albumites kolades mitmeid tunde mööda saata. :)
Vajadus “millegi tõelise” järele, olgu või näilise
Flickr annab võimaluse “külastada” teisi riike, “kohtuda” paljude huvitavate inimestega ja tõeliselt, ilma jutumärkideta – kaasa elada teiste eludele, katsumustele ja saavutustele.
Vahel ka otsene altruism
Flickri kasutajad on organiseerunud ka gruppidesse, mille eesmärgiks on tähelepanu juhtimine paljudele globaalsetele teemadele – olgu selleks haigused, looduskatastroofid, näljahäda, vaesus. Nagu öeldakse, pilt annab sageli edasi rohkem kui tuhat sõna.
Subscribe to:
Posts (Atom)